Kirjeldus
Inimkond kutsub oma koduplaneeti maakeraks, kuid täpsem nimi oleks hoopis veekera, sest koguni 70% Maa pinnast on veega kaetud. Peale kaardil või gloobusel hõlpsasti märgatava pinnavee leidub seda ka varjatumal kujul, näiteks maapõues põhjaveena, liustikujääs ja elusorganismides. Enamik sellest veest, üle 95%, asub ikkagi gloobuse kõige silmapaistvamas sinetuses – maailmameres.
„Veealuse maailma õhtuõpiku“ eesmärk on tuua seda uurivate teadusharude põnev maailm lugejani huvitaval ja mängulisel moel ning rääkida sellest, mis peitub (vee)pinna all. Oma ala ekspertide ja entusiastide pilgu läbi saab tutvuda viie teadusharuga.
Merearheoloogiat ning veealust kultuuripärandit aitab lahti mõtestada raamatu esimene osa, mis räägib nii laevavrakkidest kui paljust muust, mida vee all leidub. Sellest, et maapõu ei lõpe mitte rannal, vaid jätkub ka merepõhjas, jutustab meregeoloogia. Väikese füüsikatunni, mis viib lugeja otse merele, saab merefüüsika peatükki lugedes. Kui süüvida merebioloogiasse, saab teada, kes on need suuremad ja väiksemad organismid, kes vee all elavad. Enne veel kui veealuse maailma õpik sulgeda, tuleb juttu nii sellest, kuidas laevaga ohutult sihtpunkti jõuda kui sellest, kuidas meid ümbritsevat keskkonda paremini kaitsta.
Käesolev raamat on esimene eestikeelne väljaanne, mis koondab endasse põhjaliku ülevaate kõigist eelmainitud teadusharudest ning keskendub eraldi ka Läänemerele.
Veealusest maailmast kirjutavad:
Liisa Randmaa (1989)
Töötan Eesti Meremuuseumis teadurina. Minu erialaks on merearheoloogia, milles olen omandanud magistrikraadi (Lõuna-Taani Ülikool). Elukutseni juhatasid mind pikaaegne ajaloohuvi ja lapsepõlve merelkäigud.
Kalle-Mart Suuroja (1945)
Olen tänaseks geoloogina töötanud üle 50 aasta. Oman doktorikraadi geoloogias ning olen ametis Eesti Geoloogiateenistuses vanemgeoloogina. Peamiselt olen tegelenud aluspõhja ja aluskorra kivimite uurimisega ehk geoloogilise kaardistamisega, niisamuti meregeoloogiliste uuringutega. Õnn on mulle naeratanud ja tänu sellele võin end lugeda Kärdla ja Neugrundi meteoriidikraatrite avastajate hulka. Olen paarikümne populaarteadusliku loodustemaatilise raamatu autor või kaasautor, varemalt tegelesin ka ilukirjandusega.
Kai Salm (1995)
Olen doktorant-nooremteadur Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi merefüüsika osakonnas. Tegelen ennekõike autonoomse allveeliuguriga. Allveeroboti kogutud pikkade andmeridade analüüsimisel uurime merekeskkonna omadusi ja vee liikumisi.
Arno Põllumäe (1972)
Oma zooloog-hüdrobioloogi eriala olen omandanud Tartu Ülikoolis ja valdava osa senisest tööelust kuulunud Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi kollektiivi. Ka praegu olen Mereinstituudi merebioloogia osakonna vanemteadur ning minu kitsamaks uurimissuunaks on alati olnud Läänemere zooplankton, samuti olen üsna palju tegelenud võõrliikide probleemiga ja merevee hapestumise teemadega. Lisaks teadustööle mereinstituudis olen ka zooloogia õppejõud Tallinna Ülikoolis.
Kirill Anjutin (1985)
A-kategooria hüdrograaf, 2007. a alates töötan Veeteede Ametis. Olen lõpetanud Eesti Mereakadeemia ja Lõuna-Mississippi Ülikooli, põhitöö kõrval õpetan TalTech Eesti Mereakadeemias.
Vladimir Karpin (1983)
Töötan peahüdrograafina Veeteede Ametis, kus tegelen sügavuste mõõdistamisega nii merel kui sisevetes. Omandan doktorikraadi geoloogia erialal. Uurimissuundadeks on kvaternarigeoloogia ja geomorfoloogia.
