Kirjeldus
Külluslikus ja elegantses stiilis ning võluvalt ekstsentriliste tegelastega jutustused viisid Tatjana Tolstaja 1980. aastatel tänapäeva vene kirjanduse tippu. Segades südamevalu ja huumorit, peadpööritavat fantaasiat ja maaelu idülli, on Tolstajast saanud vene kirjanduses Gogoli, Bulgakovi ja Nabokovi mantlipärija.
Tolstaja on kirjutanud 24 n-ö kanoniseeritud jutustust, eesti keeles ilmub neist 14, lisaks veidi teises laadis „Anastassia ehk Elu pärast surma“ ja „Lilith“. Kogumiku viimane lugu „Karu“ on üks tema blogikirjutisi.
Paljud jutud räägivad lapsepõlvest. Lapsed on teadagi elava fantaasiaga ja reageerivad olukordadele ülitundlikult. Ka täiskasvanud tegelane on Tolstajal sageli veidrik, vähemasti mingil viisil ühiskonnaga halvasti kohanev isik. Tolstaja ise on autorina humanistlikul positsioonil. Iseenesest irooniline ja satiiriline, ei ole ta seda kunagi kõige nõrgemate suhtes.
Tatjana Tolstaja on sündinud 3. mail 1951 Leningradis, peres oli kuus venda ja õde. Isapoolne vanaisa oli kirjanik Aleksei Tolstoi, emapoolne tuntud luuletaja ja tõlkija Mihhail Lozinski.
aastal lõpetas Leningradi ülikooli filoloogiateaduskonna.
1990–1999 töötas USAs Princetonis ja mitmes teises ülikoolis õppejõuna.
2002–2014 juhtis koos filmilavastaja ja publitsisti Avdotja Smirnovaga telesaadet „Школа злословия“ („Keelepeksu kool“).
Kirjutamist alustas 80ndatel pärast silmaoperatsiooni, kui pidi kolm kuud elama pimeduses. Lugeda ei saanud ja nii sündisid peas esimeste juttude süžeed.
Temalt on ilmunud mitu jutu- ja esseekogu ning romaan „Кысь“ („Kõss“).
