Kirjeldus
Eeva Pargi raamatu inspireerijaks on omal moel olnud Karel Capeki “Aedniku aasta”, sealt on ta võtnud enamiku peatükkide motod ja sama on ka käsikirja aastaringi järgiv ülesehitus.
Autori omamoodi mõttepäevikus-mälestusteraamatus on kaasteelisteks kõik Eeva Pargi aiad ja kodud lapsepõlvest kuni tänapäevani, pereliikmed ja tuttavad, lemmiktaimed ja lemmikloomad, looduselamused, tervis jpm. Elu ja unistused nõnda, nagu need on olnud. Pisut on siin ka autori luuletusi.
Teose iseloomustuseks lisan katkendi peatükist “Oma aia loomine”. “Iga aed saab kusagilt alguse. Ning see algus on hoopis kaugemal ja sügavamal kui see ajalooline hetk, kui me ise lõpuks õnnelikuks aiaomanikuks saame. Minu puhul on mu algaed, see, kust mu aiavajadus üleüldse tõukub, mitte mu Tallinna Nõmme kodude liivases pinnases, vaid hoopis Viljandimaal, tookord veel tõeliselt suurte metsade veerel asuv taluaed, mille rajas mu vanaisa Johan Nurme. Andes 1938. aastal, siis veel täies tegutsemisjõus mehena, perekonna talu üle oma vanimale pojale, eraldas ta endale ja vanaemale vanaduspäeviks talumaade serva maatüki, millele ehitas koos kõrvalhoonetega väikese maja, ning rajas sinnagi (just nii nagu enne Kiini talu peremehena) kohe ka suure õuna- ja marjaaia. Õunapuid oli üle neljakümne, nende vahel kartulivaod, kus aeg-ajalt, üle mõne aasta, õõtsus kuldsena ka teravili. Vähemalt nii on see säilinud mu mälupildis.”
Eeva Park leiab: „Mul on tunne, et selline „oma aed“ vastabki eestimaises mõtteilmas ehk kõige enam meie luulest tuntud „oma saare“ igavese otsimine kujundile, sest mitte kunagi ei saa ta ju lõpuni valmis, alati on midagi seal puudu, midagi teha, ning mis veelgi olulisem, meie aiad ka haihtuvad, kaovad ajatormides, nii et lõpuks märgivad mõne aia asukohta vaid paar vana tamme ning metsistunud kreegi- ja sirelipadrik.
