Kirjeldus
Tove Jansson kirjutas palju novelle ja esseesid, mis on jäänud peaaegu täiesti tundmatuks, sest ilmusid ajakirjades. Nüüd on need jutud aastatest 1934‒1997 jõudnud samade kaante vahele. Mitte ühtegi neist tekstidest ei ole varem avaldatud ei Janssoni enda raamatutes ega üldse raamatu kujul, välja arvatud viimane novell.
Lisaks Tove Janssoni noorpõlvenovellidele sisaldab see kogumik ka valikut tema hilisematest juttudest täiskasvanuile. Novellide vahel saab nautida Janssoni illustratsioone teiste kirjanike tekstidele, mida ta illustreeris sama pühendunult kui enda omi.
Raamatu nimilugu „Puiestee“ on Tove Janssoni esimene avaldatud novell ja see ilmus 1934. aastal. Kolm eneseteadlikult moeka õhustikuga tušijoonistust saadavad lugu, kus Pariisis elav eakas mees satub ühtäkki silmitsi iseenda üksildusega.
Ka mitme teise tema varase novelli tegevus toimub välismaal. Saab nautida noore Tove liikumist 1930. aastate Euroopas ja näha, kuidas tema kogemused ilukirjandusse üle kanduvad. Tove Jansson on kirjutanud nii Edgar Allan Poest mõjutatud psühholoogilisi ja õudussugemetega lugusid kui ka särtsakaid koomilisi novelle. Paljud lood räägivad kunstielust ja Pariisist, paljud armastusest, aga ka üksindusest. Üle ega ümber ei saa saartest ja merest. Kõiki jutte ühendab hea stiil, mahlakas keelekasutus ja muhe jutustamisviis. Tove Janssoni jutud on kui palsam hingele.
Sirke Happoneni järelsõnas asetatakse Janssoni tekstid ja pildid oma aja ja avaldamise asjaolude, samuti tema enda elu konteksti.
