Kirjeldus
Mees oli parki tulnud kindla eesmärgiga, tal olid kaasas nuga, nöör ja piits. Tüdruku oli tal juba varem välja valinud ja oma valikut ta ei muutnud. Sellise reegli oli mees endale seadnud, õigemini oli ta nii kokku leppinud oma partneriga. Ta ründas täie jõuga ja ootamatult.
Kaks aastat hiljem on ohvreid juba kolm. Tüdrukud olid Tallinna erinevates parkides tapetud igal aastal täpselt samal kuupäeval.
Kui senine uurija lahkub, asub pargimõrvadega tegelema Ottovar Lee. Ta on kogenud politseinik ja loodab, et värske pilk ja nutikus aitavad tal lõpuks mõrvari tabada. Õige pea taipab Lee aga, et mõrvar on tema isiklikult sihikule võtnud ja ei lõpeta enne, kui on Lee täielikult hävitanud.
„Pargimõrvade“ autor Helen Prins tunneb politseitööd läbi ja lõhki. Ta on õppinud Sisekaitseakadeemias politseiametnikuks ja omandanud Tartu Ülikoolis õigusteaduste magistrikraadi. 2010–2018 töötas ta Politsei- ja Piirivalveametis.
„Naise keha oli veel soe ja paistis täiesti elusana. Tundus, nagu ta magaks, aga ta ei hinganud enam ning kael oli muljutud ja sinakaks tõmbumas. Nagu ilus nukk, kes ongi siin ilmas vaid selleks, et silmailu pakkuda. Mees silitas naise pehmeid juukseid, mis olid nüüd sassis, ja mõtles samas, kuidas ta teistele leidmiseks jätta. Tema töö ilu sai ainult korra esitleda ja siis on see läinud.
Lihtsalt parki vedelema ta naist jätta ei soovinud, see oleks liiga igav olnud. Pigem pidi see olema metsik ja šokeeriv. Kui inimesed naise hommikul siit leiavad, siis nad alles näevad, milleks ta võimeline on. Ta asus tegutsema. Kaasa oli tal võetud nöör, millega oma saaki üles riputada, samuti nuga sõnumi graveerimiseks, ja isegi piits, mida ta plaanis loominguliselt kasutada. Vajalikud asjad oli talle kaasa pannud partner, kellega oma rõõmu jagamist ta ei läbenud ära oodata. Tuli kiirustada ja siis märkamatult umbes pool kilomeetrit eemal seisva auto juurde jõuda.
Käed olid kummikinnaste all higistama hakanud. Kui ta need kodus ära rebib ja prügikasti viskab, siis nad alles hakkavad tähistama, ootama hommikut, mil kõik teisedki sellest kuulevad. Aga tähistamise asemel tunneksid nad meeleheidet ja ängi, lootusetust ja hirmu, mida ainult tõeline kurjus külvata võib. Hommikul tärkav päikesevalgus toob kõik öised saladused nähtavale, ka kõige paremini varjatud.“
