Kirjeldus
Raamatus on sündmused ja inimesed ajast, mil polnud veel teksadega tüdrukuid, Viru hotelli, elektripliite ega sukkpükse, ei tuntud diskot, digit ega ID-kaarti. Google’it polnud veel leiutatud. Nende kaante vahel on kümme aastat – 1940–1950 – teismelise silmadega nähtuna, küpse inimesena tagantjärele kirjapanduna ja mõtestatuna, vahel on segamini tõde ja ettekujutus. Sõltub sellest, kus seisad. See oli silmade avanemise aastakümme.
Endine raadioajakirjanik Ene Hion kirjutab oma raamatut tutvustades nii: „Minu kooliaeg algas Teise maailmasõjaga, küpsustunnistus tuli koos sõjaeelse iseseisva Eesti täieliku hävinguga. See oli aastakümme, mis möirgas ja müristas, pillutas laiali ja puistas segi: ilmasõda, riigipööre, totalitarismi argipäev, juunikommunistid, Venemaa eestlased, vabariigi sunnitöölised, GULAGi orjad, professionaalsed revolutsionäärid ja elukutselised agendid … Oli see ammu, oli see hiljuti? Elu on läinud, nagu poleks elanudki.
Raamat räägib ajast, milles olen elanud; olen tunnetanud tolle aja lõhna, tollase leiva maitset ja toonase suhkru mekki. Mina olin siis teismeline. Ma ei uuri ajalugu, lähtun alati inimestest. Ikka veel on elus tolle aja hirmud, hulguvad mõtetes ringi, tuletavad ennast meelde sobival ja sobimatul hetkel. Hirmupisik võib muuta inimese – ja terve ühiskonna – teovõimetuks. Raamatu tegelased on pärit möödunud sajandi keskelt, on need, kes kaasa tegid, kes ajale näo andsid ja ise selle all kannatasid; on ka neid, kes kaotasid iseenda või teisi.
