Kirjeldus
Selles raamatus ilmub täielik Jaan Kaplinski lühijuttude kogu: seni ilmumata ja vaid ajakirjades ilmutatud jutud, lisaks need, mis ilmusid 1990 kogus „Kust tuli öö“. Samuti on siia lisatud „Eesti rahva esoteeriline ajalugu“, millest on mõned osad vaid ajakirjanduses ilmunud.
„Ma olen ikka tahtnud jutte kirjutada. Noore tudengina kirjutasin muinasjutu ja sama hooga lapsemeelse lookese, kuidas kord tuletõrje sõitis õnnetuspaigale, kus tegelikult polnud juhtunud muud, kui ühe eidekese tainakauss oli pliidi alla kukkunud ja sellest sai tohutult suitsu. Need kaks juttu ilmusid koos ja sest on möödas hulk aastaid.
Olen hiljem ka proovinud. Aga miski segab. Ei saa ridagi valmis või selgub mõne lehekülje järel, et tuli lüüriline proosa. Ei pead ega saba. Jutt on siiski midagi muud.
Nüüd ma hakkan mõistma, miks ma seni jutte kirjutada ei ole osanud. Tahtsin lihtsalt korraga kaht vastakat asja. Tahtsin kirjutada juttu, mis oleks päris jutt, aga oleks ka midagi muud kui päris jutt. Jutt algab ainega, sellega, millest kirjutad. Ainega algas ka minu kimbatus.
Imestan ikka, kuidas Vetemaa, Vahing või Valton või keegi teine, kes elavad samasuguses maailmas kui mina, leiavad kätte jutuained, ümmargused munad, mida annab elu voolust välja tõsta ja kirjanduse piljardilauale veerema panna. Mina püüdsin samast voolust samasuguseid mune õngitseda kui nemad, aga pihku jäi ikka ühtlaselt sõre aine, mis sõrmede vahelt tagasi sõrises ja peo tühjaks jättis.
Jutuga on ka nii, et teda ei saa iseenda hoolde jätta nagu romaani. Kui oled romaani otsad lahti teinud, hargnevad sündmused ja saatused ise edasi oma sisemise loogikaga. See romaani ja elu loogika on aga aeglane ja lai ja sellest pole jutu kirjutamisel suurt abi.
Nii ma olin ja ootasin. Uskusin, et kirjutan kord oma päris jutu, mitu juttu ja nad tulevad head välja.“
