Kirjeldus
Imre Siil meenutab muhedas stiilis oma lapsepõlve, kooliaega ning üldisemalt elu Eestis 1960.–1970. aastatel, tuues esile tollaseid eluhoiakud ja elustiili. Lisaks nõukaaja olustiku ja inimsuhete jäädvustustele heidab autor pilgu oma lapsepõlvepaikade kaugemasse ajalukku, talude ja mõisate, samuti nende omanike saatusse. Vaated ühe inimese elust väljapoole ja ühtlasi ajas tagasi teevad teksti sotsiaalselt ja kultuurilooliselt väärtuslikuks ning pakuvad loodetavasti paljudele samastumisvõimalust.
Kaks katkendit raamatust.
„Kümnendaks sünnipäevaks kinkisid vanemad mulle fotoaparaadi Smena-8 lisaks poolele kilole suitsusingile, mida olin eraldi palunud. Olles saanud selgeks õige valgusava ja säritusaja määramise, hakkasin kohe usinalt pilte tegema. Erilist tähelepanu osutasin autodele ning käisin Tartu maantee ääres igasugu sõidukeid üles võtmas. Vahel sattusin isegi mõne avarii peale, mida oli mõistagi eriti huvitav pildistada.”
„Autoradiaatoris ringles vanasti ainult tavaline vesi ja sellega oli eriti talvel alati suuri probleeme Kui sooja garaaži polnud, tuli ööseks hoovile seisma jäetud autost jahutusvesi ilmtingimata välja lasta, muidu külmus see ära ja lõi radiaatori lõhki. Nii pidigi isa igal talvehommikul tegema varakult tule pliidi alla, et töölesõidu eel auto jaoks uut vett soojendada.”
