Kirjeldus
Me kõik oleme pidanud lugema „Kalevipoega“ kohustusliku kirjandusena. Tavaliselt ongi see jäänud üheks pealesunnitud ja igavaks raamatuks, sest igiammuse kangelase võitlused muistsete sortside ja sarvikutega jäävad tänapäeva inimesele kaugeks.
„Kalevipoeg 2.0“ on eepose uus, moodne versioon. Tõelises 21. sajandi rahvuseeposes on sarviku asemel kuri pangahärra, sortside asemel zombid ning tuuslarid on oma koha loovutanud bemmimeestele ja Soome suusahüppajatele. Uus Kalevipoeg ise on kõvem action-kangelane ja naistemees kui Chuck Norris ja James Bond kokku!
„Kui sa pole seni suutnud „Kalevipoega“ läbi lugeda, siis on „Kalevipoeg 2.0“ just sinu jaoks. Sest „Kalevipoeg 2.0“ on veelgi halvem, venivam, jaburam, kohmakam, tülgastavam kui tema kauge eelkäija. Seega: eestlane, kes ei loe „Kalevipoeg 2.0“ läbi, on nõrk eestlane ja vähendab meie suurepärast kirjaoskuse protsenti.“ Contra, Urvaste rahvalaulik
„Kalevipoeg 2.0“ autor Kristian Kirsfeldt on noor reklaamitegija. Ta on meid mõjutanud järjekindlalt läbi televiisori, raadio ja trükimeedia. Nii mõnigi köögimasin, mis kasutamata kapis vedeleb, või riidehilp, mis ainult poes selga passis ja kodus õudne tundub, võib olla hangitud tema tehtud reklaamide uimas. Tegemist on niisiis ohtliku isikuga selles mõttes, nagu seda on kõik reklaamitegijad – need on tüübid, kes loovad joovastavaid reklaame, mis panevad tarbima asju, mida kaine peaga ükski tervemõistuslik inimene ei ostaks. „Kalevipoeg 2.0“ aga ei müü midagi muud peale iseenda.
Autor on kirjutanud uuseepose „Kalevipoeg 2.0“ peegelpildina Eesti elust. „See on praeguse hetke snäpšott Eestist ja tema inimestest, vaadatuna läbi populaarkultuuri prisma. Ja see prisma on irooniline, mitte aga tätte-matverelik roosade prillide värk,“ kinnitab autor. (Eesti Ekspress, 7. oktoober 2010)
